Seite:Hansen Nahrung 1896.djvu/31

Di jest A·ptreed

1. Pid'er Madtsen en Gon'nel.

  Gon'nel nemdt Kniiwer en Teekoppen fan
Staal.
  Pid'er kumdt uan fan Kööken, en seid':
En Jöl' ön Kaglaun üs en Biiken, en trii Stekken
Meet emsk önwuk; bit geid' jir man: Hur so wüt
a·p? Hur so wüt a·p?
  G. Naaneemin'nen Faad'er, omdt man a·p en
of tö foen, bit heed' nimmer min Aurslag wessen,
sa heedt ek. Dü skedt man aldtit wat üüp mi tö
sigin haa, sa skedt; da es dit oldtifuul, en da es
dat oldtifuul. Sagt. Wat haa dit Wüffendt dag
gud, dejr jaar Maan'er ek aldtet Ittüüs haa tördt;
da·nen kjen dag sallew Reed en Aurslag maaki, sa
kjens, en tördt ek gibüürigan tö dit Groldtin hiir,
sa tördts ek. *)
  P. Mood'er sii man nöndt öntöögen. Hed ik
ek spaarsaamer Naatüür en beedter Fuarsörrig üs
Dü, da hed wü al nogwed'er Hingster of Kin muar
hed, en nogwed'er Lön' of Gud muar beseeten.
  G. Hei! hei! nü matst uk me di gurdt Maat;
Sagt. dit es lung ek di Kuuren-Maat, sa est ek.

  *) Diese sonderbare Verstärkungsart der Aussagen wird
früher allgemein auf Silt gewesen seyn.