G. Ik meend, Dü wejrst nü ek lẹnger sa,
Faad'er. Jat nem biid'en di Stekken ạp.
Pid'er passed töhop, en seid': En da seist
nog, Dü bringst mi nöndt tönöndt! Dit wejr for-
leeden Jaar en Pot, dejr mi trii Saagsling kostet
hed, en nö wed'er dit Fad, tjü! tjü! tjü – sajen
fok ön des Tid welknap fuar en Döödten wed'er!
G. Aa Faad'er, det Fat heed' Di dag jaa nöndt
kostet, sa heedt ek. Hat es jaa jit dit ual' spletten
Fat, dejr jens ön'ner en Dik fuanst.
P. Soo, da heedt niin Nuad, wandt man nöndt
kostet heed', sa snakke alli Tönöndtbringers.
G. sagt: Wat fing ik höm dejr bal' tö wat
üd'er Snak braagt!
P. Gung nü da üt ön'ner en Dik, en fin' jen
wed'er. Hi liid' di Stekken üp Staal en passed
wed'er tö hop: tjü! tjü! tjü! en dit jit ön sa
manning Stekken, dat et uk ek wed'er töhop sii kjen.
G. sagt: Herk et uk dag jit man hiil bliiw
letten, nö dẹd er des hiili Pid'ersdei dag nöndt,
üd'ers kiiwed en kemmerdt aur dit Fat, sa dẹd er ek.
P. Wat prödtest Dü nü fuar Di sallew, om
dat ik ek sa knap hiir kjen, da biskempest mi jit
wel tö, Dü Tönöndtbringer? Wank rogt dör, da...
G. Naan, Faad'er, ik kiiwi üp mi sallew, dat
ik dit Fat sa klakluas faal let. Hat dẹd' mi sa
liid', dat min hiili Leewendt sjillewd, sa dẹdt.
Seite:Hansen Nahrung 1896.djvu/35
Detdiar sidj as efterluket wurden.
