Seite:Uald Söldring Tialen.pdf/10

6

tö sin Wüf: „Ik wel hen om Jerring tö feskin; dü
must Saalt grinj tö de Peekel, olter ik weððer kum."
– Fuar hi wust, da maaket jü en grögelk Allarm ön
jaar Hüs bi Heefgründ¹). - Diar de Söldring Skepper
ön höör Neiigheid kam, da wiar diar san Maalstroom
ön dit Weeter, dat hi me samt sin Skep, me Man en
Müs forsoonk.
   Önderdessen swumt de Miarman naa Söld en ging
ön Lönd üp Hörnem, de südwäästert Huk fan dit Ei-
lönð. Hi keiert langs bi de Strönð, en taaght om de
Skepper sin Wüf. Töögen Inj kam höm en deilk jung
Faamen öntöögen om iiwen Taatjemglaat. Hi meent,
hat wiar de Skepper sin Wüf, man hat wiar sin Daagh-
ter, diar höör Moodter fuul lik wiar. – Hi hed höm
hiilendal forwandelt, hed höm öntaakelt üs en Sölðring
Seefaarer, man hi drogh höm eet üs en Halfjunken-
drääng, en begent tö de Faamen metjens tö friien. Jü
waað forleegen en bang fuar höm ; man hi säät höör en
gulð Ring aur ark Finger en buand höör en gulð Ket-
ting om de Hals, en seid: „Nä haa ik di bünðen, nü
best dü min Brid." – Jü skrualet en buad höm, hi
skuld höör gung let, man jü död höm dagh ek sin
gulð Ringer en sin Ketting töbeek. Hi riimet hold en
soong of seid tö höör :
   „Ik mei di,
   Wel de haa !
   Meist dü mi ?
   Skedt mi faa.

---

   1) Fan dit Miarwüf Raand' hör Saaltgrinjen es töleest de hiile
See saalt fan Smaak uud'en.